Kuidas tunda ära oma karmat?

Teades oma karmat, on võimalik raskeid olukordi kergemini üle elada, aga vaid selgeltnägijad suudavad oma karma ise ära tunda. Kõigil teistel on vaja elu jooksul mitmeid raskusi ületada, enne kui sellest aru saadakse. Hing peab oma karmat kannatuste kaudu lunastama. Kui hing kannatab, saab ta olulise õppetunni. Kui üks situatsioon kipub elus kogu aeg korduma, siis ongi ilmselt tegemist karmaõppetunniga. Inimene tunneb kogu aeg, et mida ta ka ei teeks, on ikka alguses tagasi.

Kõik äkilised elumuutused ja pöördepunktid ei pruugi olla karmast tingitud. Keerulisi olukordi oleks parem kõrvaltvaataja pilguga vaadata ja aeg-ajalt on kasulik oma elus inventuuri teha. Tegelikult ei peagi inimene karma ülesleidmise pärast nii väga muretsema, sest karma leiab ise üles varem või hiljem niikuinii. Kergem karma tabab kiiremini, rasked õppetunnid ja suuremad väljakutsed võtavad kauem aega. Elu õppetundide õppimiseks tuleks kulutada kogu vaimset arsenali. Iga raske olukorra puhul peaks küsima endalt, aga milline on minu õppetund siin? Karmaga seotud olukorrad on eelkõige meie “õpetajad” ja olukorda lahendada saab vaid õppides ja arenedes.

Inimene satub niikaua samasse olukorda, kuni suudab selle lahendada ja õpib ära selle, mille peab selgeks saama. Põgenemisega ennast karmaõppetundide eest ei päästa, need tulevad ikka ja jälle tagasi, võib-olla erineval viisil, aga ei kao enne, kui lahendus saabub. Karma annab võimaluse iseloomu tugevamaks muuta, avastada endas seniteadmata andeid ning omadusi. Ka teine inimene võib olla õpetajaks, et teatud vajalikud omadused välja areneks. Karmaga silmitsi seistes avastatakse ühtlasi võti sellest vabanemiseks.

Karma on arenev protsess, nii oma edulugudest kui ka vigadest tuleb ilmtingimata õppida. Läbikukkumised on küll väga valusad, aga siiski parimad õpetajad. Inimene ise on loonud oma mineviku, loob oleviku ja saab kujundada tulevikku. Juba püha Augustinus on öelnud, et ükski pühak ei ole patuta ega ükski patune tulevikuta, mistõttu lootus oli, on ja jääb. Muidu puuduks ju elul mõte.

Pole vaja teiste üle kohut mõista ega teiste ellu aktiivselt sekkuda. Nii võib ka teiste karmat enda kanda võtta. Pole vaja langetada teiste eest otsuseid, võib vaid aidata otsust langetada, kui inimene ise küsib abi. Kui teiste eest kogu aeg “kastanid tulest välja toote”, siis nõrgestate teist inimest sellega ja vastutate lõppkokkuvõttes ka temale koguneva karma eest. Peab teisele inimesele andma ruumi ja aega vähemalt proovimiseks, isegi kui otsus ei ole õige. Iga inimene õpib ja areneb vaid nii.

Alati on olemas põhjus, miks just antud ajahetkel anti võimalus vigade lunastamiseks. Tegelda tuleb väljakutsega kohe ja siis saab uuesti edasi minna, loodetavasti kergema koormaga. Olukorrast saab väljuda võitjana ka suhtumise kaudu.

Ei olegi nii oluline, mis teiega juhtub, vaid kuidas te olukorraga toime tulete ja ise sellesse suhtute. Selles ongi peamine karmast vabanemise võti. Elus tuleb ette olukordi, kus teid viimase piirini proovile pannakse, aga ka siis tuleb mõelda, et ükskõik kui raske väljakutse ka poleks, teil on jõudu sellega toimetulekuks. Enne, kui põgeneda, tuleks proovida olukorda lahendada. Loeb alati see, kas sellest olukorrast ise midagi õpite. Ilmselt antakse inimesele piisavalt jõudu ja mõistust oma karmaga toimetulemiseks, iseasi on see, kuidas seda kasutatakse.